Märkide keel

Inimesed lõid keele, et suhelda. Isegi kurtidel ja vaegkuuljatel on oma keel. Selleks on viipekeel, mis on esmane keel kõigile kuulmispuudega inimestele. See on kokku pandud sümbolitest. See on visuaalne keel ehk ‘nähtav’ keel. Kas viipekeel on mõistetav ka rahvusvaheliselt? Ei, sest viiplemist saab teha erinevates keeltes. Igal riigil on oma viipekeel. Ja seda on mõjutanud selle maa kultuur. Sest keel areneb alati kultuurist. See kehtib ka keelte kohta, mida ei räägita. Siiski on olemas ka rahvusvaheline viipekeel. Kuid selle märgid on mõnevõrra keerulisemad. Siiski riikliku viipekeelte sarnanevad üksteisega. Paljud märgid on ikoonilised. Nad viitavad viidatava objekti vormile. Levinuim viipekeel on Ameerika viipekeelt. Viipekeeli tunnustatakse kui täieõiguslikke keeli. Neil on oma grammatika. Kuid see erineb suulise keele grammatikast. Seetõttu ei saa viipekeelt sõna-sõnalt tõlkida. Siiski on viipekeele tõlgid. Teave edastatakse viipekeelega üheaegselt. See tähendab, et üks märk võib väljendada kogu lauset. Viipekeeltel on ka murded. Piirkondlikult võib esineda ka eripäraseid oma märke. Ja iga viipekeel on oma intonatsioon. See ütlus kehtib ka märkide kohta: meie aktsent paljastab meie päritolu!

Arvake ära, mis keelega tegu on!

Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka. Seega on see soome ja ungari keelega suguluses. Ungari keelega paralleele leida on siiski väga raske. Paljud arvavad, et eesti keel sarnaneb läti või leedu keelega. See on aga täiesti vale. Sest need kaks keelt kuuluvad hoopis teise keelerühma. Eesti keeles ei ole grammatilisi sugusid. Nais- ja meessoo vahel ei tehta vahet.

See-eest on aga 14 erinevat käänet. Eesti keele õigekiri ei ole väga raske. See järgib hääldust. Seda peaks aga kindlasti mõne emakeeleoskajaga harjutama. Kes eesti keelt õppida tahab, vajab distsipliini ja pisut kannatust. Eestlased ei aja aga välismaalastel vigu taga... Nad rõõmustavad igaühe üle, kes nende keelest huvi tunneb!