eesti » läti | 65 [kuuskümmend viis] | Eitamine 2

65 [sešdesmit pieci] Noliegums 2

Kas see sõrmus on kallis?	Vai gredzens ir dārgs?
Ei, see maksab ainult sada eurot.	Nē, tas maksā tikai simts eiro.
Kuid mul on ainult viiskümmend.	Bet man ir tikai piecdesmit.
Oled sa juba valmis?	Vai tu jau esi gatava?
Ei, veel mitte.	Nē, vēl nē.
Aga kohe olen valmis.	Bet es tūlīt būšu gatava.
Soovid sa veel suppi?	Vai tu vēl vēlies zupu?
Ei, ma ei taha rohkem.	Nē, vairāk negribu.
Aga veel üht jäätist.	Bet vēl saldējumu.
Elad sa juba kaua siin?	Vai tu jau sen te dzīvo?
Ei, alles esimest kuud.	Nē, tikai mēnesi.
Kuid ma tunnen juba palju inimesi.	Bet es pazīstu jau daudzus cilvēkus.
Sõidad sa homme koju?	Vai tu rīt brauc mājās?
Ei, alles nädalavahetusel.	Nē, tikai nedēļas nogalē.
Aga ma tulen juba pühapäeval tagasi.	Bet es atgriezīšos jau svētdien.
Kas su tütar on juba täiskasvanud?	Vai tava meita ir jau pieaugusi?
Ei, ta on alles seitseteist.	Nē, viņai ir tikai sešpadsmit.
Aga tal on juba poiss-sõber.	Bet viņai ir jau draugs.

Rääkimise teeb võimalikuks geneetiline mutatsioon

Inimene on ainus elav olend Maal, kes oskab rääkida. See eristab teda loomadest ja taimedest. Loomulikult ka loomad ja taimed suhtlevad üksteisega. Kuid nad ei suhtle keeruliste silpidega keeles Aga miks inimene räägib? Rääkimiseks on vaja teatud füüsikalisi omadusi Need füüsikalised omadused on olemas vaid inimesel. Kuid see ei tähenda tingimata, et inimene need välja arendas. Evolutsioonis ei juhtu midagi põhjuseta. Mingil hetkel hakkas inimene rääkima. Me ei tea veel, millal see täpselt oli. Aga midagi pidi juhtuma, et inimene rääkima hakkas. Teadlased usuvad, et selle põhjuseks on geneetiline mutatsioon. Antropoloogid on võrrelnud erinevate elusolendite geneetilist materjali. On teada, et kõnet mõjutab üks konkreetne geen. Inimestel, kellel see geen on kahjustunud, on kõnehäired. Nad ei suuda ennast hästi väljendada ja nende jaoks on sõnu raske aeg mõista. See geeni uuriti inimestel, ahvidel ja hiirtel. Inimestel ja šimpansitel on see väga sarnane. Välja saab tuua vaid kaks väikest erinevust. Kuid need erinevused annavad oma olemasolust ajule märku. Koos teiste geenidega mõjutavad nad teatud aju protsesse. Seepärast suudavad inimesed rääkida ja ahvid ei suuda. Kuid inimkeele mõistatus ei ole veel lahendatud. Kõne tekkimiseks ei piisa vaid geeni mutatsioonist. Teadlased implanteerisid inimese geenivariandi hiirtele. See ei andnud neile rääkimisvõimet ... Aga nende piiksumine tegi üsna palju lärmi!